Mine sisu juurde

Alexander Gottlieb Baumgarten

Allikas: Vikipeedia

Alexander Gottlieb Baumgarten (17. juuli[1] 1714 Berliin27. mai 1762 Frankfurt Oderi ääres) oli saksa filosoof. Teda peetakse esteetika kui filosoofilise distsipliini rajajaks, kuigi selle temaatikaga oli ka varem tegeldud.

Tema filosoofia tugines eriti Gottfried Wilhelm Leibnizile ja Christian Wolffile. Ta oli saksa valgustusfilosoofia nn Wolffi koolkonna üks väheseid algupäraseid mõtlejaid. Ta lisas Wolffi filosoofia süsteemile uue filosoofiaharu esteetika, mis tegeleb meelelise tunnetusega.

Esimesed Baumgarteni biograafiad kirjutasid tema õpilased Georg Friedrich Meyer (Meier) (kirjutatud Baumgarteni surma-aastal 1762, ilmus 1763) ja Thomas Abbt.

Alexander Gottlieb Baumgarten sündis Berliinis lasterikka luterliku, pietistliku orientatsiooniga esimese garnisonijutlustaja (hilisema Friedrichswerda ja Dorotheenstadti koguduse jutlustaja) Jakob (Jacob) Baumgarteni (1668–1722) peres seitsmest pojast viiendana. Isa oli Wolmirstedti lihuniku ja õllepruuli Paul Nikolaus Baumgarteni ja Barbara Böttcheri poeg. Kaasaegsete üksmeelsete tunnistuste järgi oli Jakob Baumgarten keskmisest palju haritum ja laiade huvidega. Ta oli tihedas kontaktis pietist August Hermann Franckega, kelle lähedane kaastööline ta 1697–1701 oli, lõpuks tema assistendina (adjunktina) Halle ülikooli usuteaduskonnas. Ta pidas vaimurikkust ja haridust materiaalsetest varadest tähtsamaks ning õpetas seda oma poegadelegi. Aastal 1703 läks ta pastoriks oma kodulinna Wolmirstedti, kuid võttis hiljem vastu kutse tulla Berliini garnisonijutlustaks.

Alexander Gottliebi ema Rosine Elisabeth (sündis 1690) oli kullassepp Joachim Sigismund Wiedemanni ja Anna Barbara Cubitzi tütar.

Alexander Gottliebi vendade seas olid Nathanael Baumgarten (suri 1763), ülemkonsistooriuminõunik Berliinis, Preisimaa kuninganna ja printsessi vaimulik nõustaja, ning teoloog Sigmund Jakob (Siegmund Jacob) Baumgarten (1706–1754). Vendadest on teada veel August Joseph (suri 1722) ja Samuel Eusebius (sündis 1711).

Ema suri 1717. Alexander Gottlieb ja tema vennad kasvasid üles Berliinis emapoolse vanaema Anna Barbara Wiedemanni hoole all. Lapsena ilmutas Alexander Gottlieb kalduvust puurivateks küsimusteks ja aukartusetust ainult võimule tuginevate autoriteetide vastu. Abbt kirjutab: "Kuue-seitsmeaastase poisina soovis ta juba tohtida julgelt kelleltki küsida, kas kõik, mida tema isa jutlustas, ka tõsi on; ja näitas sellega filosoofilise geeniuse idu, kes mitte kunagi seal, kus saab olla põhjendeid, käske vastu ei võta."

Aastal 1722 suri ka isa. 8–13-aastaselt tohtis Alexander Gottlieb konsistooriuminõuniku ja St. Nicolai praosti Michael Roloffi eestkostel ja õuenõunik Krackau loal osaleda koduõpetaja Martin Georg Christgau, hilisema Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli rektori tundides. Tema juures õppis poiss heebrea keelt ning vaimustus eriti ladinakeelsest luulest.

Aastal 1727 õppis ta pool aastat Berliini gümnaasiumis zum Grauen Kloster, kus Martin Christgau õpetama hakkas.

Sügisel 1727 läks ta üle Hallesse pietist August Hermann Francke asutatud orbudekodu ladina kooli, et valmistuda kadunud isa soovil teoloogiaõpinguteks. Ta elas August Hermann Francke poja Gotthilf August Francke juures ja sõi tema lauas. Viimased poolteist aastat õppis ta väljavalitute klassis (Selecta) teoloogiat, õigusteadust ja meditsiini. Teoloogial oli kooli õppekavas mõõduandev koht. Peale selle õpetas talle seal ladina keelt tema vend Siegmund Jakob Baumgarten, kes oli orbudekodu ladina kooli inspektor ja kes juba 1728. aasta paiku hakkas õpetama keelatud Wolffi filosoofiat.

1730. aasta mihklipäeva paiku hakkas ta õppima Halle ülikoolis teoloogiat, filosoofiat ja "kauneid teadusi" (retoorikat ja poeetikat). Ta kuulas teoloogia alal Joachim Justus Breithaupti, Joachim Lange, Johannes Liborius Zimmermanni ja Gotthilf Francke loenguid ja filoloogia alal Johannes Heinrich Michaelise ning keeleteadlase ja piibliuurija Christian Benedikt Michaelise loenguid. Kreeka, vanasüüria ja araabia keelt õpetas Johann Heinrich Schulze, kellelt ta sai teadmisi ka numismaatika ja muinasteaduse alalt. Üliõpilaselt Baumannilt võttis ta matemaatikatunde, hiljem kuulas matemaatik Otto loenguid. Ta käis poliitikateaduse kolleegiumil ning harjutas oma venna Siegmund Jacobi juures disputeerimist. Kui vend oli saanud usuteaduskonna adjunktiks, õppis ta tema juures ka teoloogiat. Lisaks kuulas ta Jena ülikoolis ratsionalistliku filosoofi Christian Wolffi loenguid.

Pärast magistrieksamit töötas ta orbude instituudis, kus ta ise oli õppinud, poeetika ja loogika dotsendina.

Väitekirjaga "Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus" (1735) pani ta Saksamaal aluse esteetikale kui omaette filosoofilisele distsipliinile, loogika rööpdistsipliinile ("õeskunstile").

Samal ajal Baumgarteniga tegid Saksamaal esteetika väljatöötamise katseid J. C. Gottsched, J. J. Bodmer ja J. J. Breitinger.

Aastal 1735 sai ta Halle ülikooli filosoofia ("maailmatarkuse") privaatdotsendiks ja 1737 erakorraliseks professoriks. Tõenäoliselt samal aastal haigestus ta tiisikusse, mis tõigi kaasa tema enneaegse surma. Aastal 1740, mil Wolff Hallesse tagasi pöördus, kutsuti ta Oderi-äärse Frankfurdi ülikooli maailmatarkuse ja kaunite teaduste professoriks.

Tema raamat "Metaphysica" ilmus 1739. Aastal 1740 ilmus tema raamat "Ethica philosophica". Esimene köide tema mahukana kavandatud teosest "Aesthetica", millest valmis ainult kaks köidet, ilmus 1750. Aastal 1758 ilmus selle epohhiloova teose teine köide. Aasta enne tema surma ilmus "Acroasis logica" (1761).

Baumgarteni tähtsaim panus filosoofiasse on alusepanemine esteetikale kui õpetusele kaunist.

Christian Wolff eristas madalamat tunnetusvõimet (taju) ja kõrgemat tunnetusvõimet (mõistust). Madalama tunnetusvõime saadused on Wolffi järgi küll selged (teadvustatud), kuid ähmased (mittearedad), s.t mõistete ja sõnadega väljendamatud. Seetõttu on nad Wolffi meelest ebatäielikud ning need tuleb asendada mõistuse mõistetega. Et iluelamus on Wolffi järgi meeleliste kujutlustega seotud lõbu- või rõõmutunne, ei jää esteetilisele elamusele mingit iseseisvust.

Väitekirjas "Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus" ("Filosoofilised meditatsioonid mõningatest luuletuse nõuetest"; 1735) hülgas Baumgarten meelte põhimõttelise alavääristamise.

1735. aasta väitekirjas kasutas Baumgarten nimetust "esteetika" teaduse kohta meeleliselt kaetavast täiuslikust. Esteetika ülesanne on näidata tunnetusliku maailmale lähenemise vormi, mis analoogiliselt mõistuse saavutusele suudab anda tõsikindlaid tunnetusi. Ta pani sellega Saksamaal aluse esteetikale kui omaette filosoofilisele distsipliinile, loogika rööpdistsipliinile ("õeskunstile"). Hiljem, oma peateoses "Aesthetica" määratles ta esteetikat teadusena kauni enese tajust, sisu, korra ja väljenduse täielikust ühtsusest. Sellepärast on esteetika madala, meelelise tunnetuse teooria, nagu loogika on kõrgema, arulise tunnetuse teooria. Et aga meelelise ja arulise tunnetuse objekt on sama ning ainult tunnetusviis on erinev, on esteetika mõistuse analoogi teooria või ka kunst.

Ratsionaalse tunnetusega analoogne tunnetusviis analogon rationis kasutab alamaid tunnetusvõimeid (meeli), mis senises tunnetusteoorias olid varju jäänud.

Meeltele omistas Baumgarten oma otsustusvõime, nimelt maitse. Õigesti juhitud maitse on aru arengu ettevalmistus, ent ka täiendab aru, võimaldades meil loogilise mõtte alasti vorme materiaalselt katta.

Luule ja poeetika osutusid nüüd meelelise tunnetuse viisiks.

1735. aasta töös püüdis ta anda süstemaatilist alust poeetika ja esteesi, s.o luule ja meeltetaju suhtele.

Ilu on täiuslikkus, s.o osade kooskõla tervikuga, niivõrd kui see meeltele nähtub, seega ähmaselt tunnetatud täiuslikkus, kuna selle are tunnetus on omane arule.

Kunsti kõrgeim printsiip praktilisest küljest on looduse jäljendamine, sest vastavalt õpetusele parimast maailmast ilmneb looduses meeleliselt suurim täiuslikkus. Selle kõrval on üsna vahendamatult luuletajate maailm ehk heterokosmiline maailm, mille kaudu saadakse ruumi kunstilise leiutuse vabaduseks. Väljamõeldis on õigustatud, niivõrd kui ta teenib tõde, ta on paratamatu, sest moraalseid eeskujusid ei ole ajalugu alati kätte andnud.

Kunstielamus on Baumgarteni järgi meeleline elamus, millele lisandub tunne.

Baumgartenist sai alguse kunsti ja kunstniku iseseisvumine, mis jätkus romantismis.

Wolffi süsteemi laiendamine filosoofilise esteetikaga kui meelelise tunnetuse teadusega (scientia cognitionis sensitivae) oli ka tema lõpetamata peateose, kaheköitelise "Aesthetica" põhiidee. Teos sai alguse tema Frankfurdi esteetikaloengutest, mis olid esimesed omataolised. Baumgarten tahtis selgitada, kuidas kunstiteose ilu ilmneb meeltele osade kooskõlana tervikuna analoogselt arutunnetuse printsiipidega. Sidudes omavahel metafüüsika, psühholoogia ja poetoloogia, õilistas Baumgarten Wolffi alamad, meelelised tunnetusvõimed (gnoseologia inferior) ja luule, millele ta omistas tõe iseloomu. Kauni taju, s.t mitmekesise nähtuse täiuslikkuse tunnetus (perfectio phaenomenon) esteetilise meele abil on Baumgarteni järgi metafüüsiliselt analoogne mõistusliku tunnetuse objektiivse tõesisaldusega. Oma vabade kunstide teooriat mõistis ta kunstina esitada kauni meelelist tunnetust analoogselt ratsionaalse mõtlemisega (ars pulcre cogitandi, ars analogi rationis).

Baumgarteni teaduslik esteetika on seoses meelelisuse antropoloogilise rehabiliteerimisega 18. sajandil. Tema ratsionalistlik sensualism andis erinevalt tema aja poeetikast autonoomse kunstiteosemõiste, loobumata täielikult traditsioonilisest looduse jäljendamise printsiibist. Tema ilumõiste rajanes Leibnizi kujutlusel eelkehtestatud harmooniast, mille paralleelsusprintsiibi ta kandis üle ilu (meeltekaemuse) ja tõe (arutunnetuse) suhtele ning kunstiteose seaduspärase korra ja selle subjektiivse loomise ning vastuvõtu suhtele.

Määratledes luulet meeleliselt täiusliku kõnena (oratio sensitiva perfecta) ja mõistes luuletajat õnneliku esteetikuna (felix aestheticus), ületas ta esteetilise ideaaliga retoorilise pragmaatika piirid. Sellega seotud idee mõistuse ja meelelisuse sünteesist inimlikuks terviklikkuseks, mis on võimalik esteetilises kogemuses ja praktikas, sai osaks saksa klassika kunstikontseptsioonist, eriti Schilleri teoses "Über die ästhetische Erziehung des Menschen".

Esteetika ja loogika moodustavad Baumgarteni järgi teaduse, mida ta nimetas gnoseoloogiaks.

Retseptsioon, mõju ja tähtsus

[muuda | muuda lähteteksti]

Immanuel Kant, kes Baumgartenit väga hindas ning pidas teda üheks oma aja olulisemaks filosoofiks, kasutas tema teost "Metaphysica" 1757. aasta väljaandes ning tema teost "Initia philosophiae practicae primae" 1760. aasta väljaandes (mitte küll ebakriitiliselt) alusena oma loengutele vastavalt metafüüsikast ja praktilisest filosoofiast.

Postuumselt avaldati 1770 tema teos "Philosophia generalis".

Baumgarteni esteetikakontseptsioon mõjutas tugevalt muu hulgas Johann Gottfried Herderit. Tema ideaal felix aestheticus, inimene, kellel on igakülgne anne meeleliseks tunnetuseks ja loomulikuks mänguks, mõjutas 18. sajandi geeniusekultust ja Friedrich Schilleri teost "Über die ästhetische Erziehung des Menschen in einer Reihe von Briefen".

Baumgarteni maitsekontseptsiooniga, mis orienteerus meelelise tunnetuse täiuslikkuse ideele, polemiseeris Immanuel Kant "Otsustusjõu kriitikas" (1790).

Baumgartenit võib pidada moodsa esteetika eelkäijaks. Ta juhatas sisse tõediskursuse subjektiveerimise ja estetiseerimise, postuleerimata suvalisust. Tema fragmentaarne süsteem implitseerib ontoloogilise korra meelelist representeerimist, ent analoogiliselt joonislikus, mitte sümboolselt identses suhtes.

Baumgarteni jälgedes süvendasid Moses Mendelssohn ja Johann Georg Hamann autonoomselt kauni ontoloogilisi ja autonoomseid eeldusi ning jätkasid üleminekut valgustuse ratsionalistlikult poeetikalt Goethe aja ning saksa idealismi esteetikale. Veel Hegel viitas oma esteetikaloengutes Baumgartenile.

Baumgarteni poetoloogilised ideed levisid tema õpilase Georg Friedrich Meieri populaarfilosoofilise hermeneutika kaudu ("Anfangsgründe aller schönen Wissenschaften und Künste").

Baumgarteni "Metafüüsika" ja "Eetika" filosoofiaajalooline tähtsus seisneb mõistelise analüütika meetodis. Baumgarteni terminoloogiat kasutas oma loengutes Kant.

Tema õpilane Georg Friedrich Meier iseloomustas teda nii: "Tema pea oli oivaliselt süstemaatiline. Kõik, mida ta mõtles, muutus süsteemiks. Vanade maailmatarkade tõdede ja arvamuste kaosesse tõi ta korra ja tema arus said sellest tõdede ja arvamuste maailmad."

Teosed ja väljaanded

[muuda | muuda lähteteksti]
"Aesthetica".
  • "Dissertatio chorographica, Notiones superi et inferi, indeque adscensus et descensus, in chorographiis sacris occurentes, evolvens" (Halle 1735; saksa keeles väitekirjas: A. Riemann. Die Ästhetik Alexander Baumgartens, Erlangen 1926)
  • "Meditationes philosophicae de nonnullis ad poema pertinentibus" (1735) (§§ I-XI). Inglise keeles: Reflections on Poetry, Berkeley: University of California Press 1954, tõlkinud K. Aschenbrenner ja W. B. Holther.
  • "De ordine in audiendis philosophicis per triennium academicum quaedam praefatus acroases proximae aestati destinatas indicit Alexander Gottlieb Baumgarten" (1738)
  • "Metaphysica" (Halle 1739) ([2], faksiimiled; katkendid ka raamatus: Texte zur Grundlegung der Ästhetik, Hamburg: Felix Meiner Verlag 1983, tõlkinud Hans Rudolf Schweizer)
  • "Ethica philosophica" (Halle 1740)
  • "Alexander Gottlieb Baumgarten eröffnet Einige Gedancken vom vernünfftigen Beyfall auf Academien, und ladet zu seiner Antritts-Rede [...] ein" (1740)
  • "Serenissimo potentissimo principi Friderico, Regi Borussorum marchioni brandenburgico S. R. J. archicamerario et electori, caetera, clementissimo dominio felicia regni felicis auspicia, a d. III. Non. Quinct. 1740" (1740)
  • "Philosophische Briefe von Aletheophilus" (1741)
  • "Scriptis, quae moderator conflictus academici disputavit, praefatus rationes acroasium suarum Viadrinarum reddit Alexander Gottlieb Baumgarten" (1743)
  • "Aesthetica" (Frankfurt Oderi ääres, 1. köide 1750, 2. köide 1758) Google'i raamat
  • "Initia Philosophiae Practicae. Primae Acroamatice" (1760) (faksiimiled, katkendid saksa tõlkega raamatus: Theoretische Ästhetik, Hamburg: Felix Meiner Verlag 1983, tõlkinud Hans Rudolf Schweizer)
  • "Acroasis logica in Christianum L.B. de Wolff" (1761)
  • "Ius naturae" (postuumselt 1763)
  • "Sciagraphia encyclopaedia philosophicae" (Halle, Johannes Christian Foersteri postuumne väljaanne, 1769)
  • "Philosophia generalis" (Halle, Johannes Christian Foersteri postuumne väljaanne, 1770)
  • "Alex. Gottl. Baumgartenii Praelectiones theologiae dogmaticae" (Salomon Semmleri postuumne väljaanne, 1773)
  • "Metaphysica" (Georg Friedrich Meieri tõlge, 1776)
  • "Gedanken über die Reden Jesu nach dem Inhalt der evangelischen Geschichten" (F. G. Scheltzi ja A. B. Thiele väljaanne; 1796–97)
  • Texte zur Grundlegung der Ästhetik, Hamburg: Felix Meiner Verlag 1983, tõlkinud Hans Rudolf Schweizer (sisaldab põhiliselt katkendeid "Metafüüsikast" ladina originaalis ja saksa tõlked)

Aastal 1741 abiellus Baumgarten Berliini õuenõuniku Alemanni tütrega, kes suri 1745.

Aastal 1748 abiellus ta Bischofssee amtmanni Johannes Jakobus Albinuse tütre Justina Elisabethiga.

Tal olid poeg ja tütar.

  1. Jan Lekschase järgi[1] on tema sünnikuupäev 17. juuli. Käibel oleva sünnikuupäeva 17. juuni allikas on Meier 1763:5.
  • Georg Friedrich Meier. Alexander Gottlieb Baumgartens Leben, Halle 1763, kirjastaja Carl Hermann Hemmerde. Veebiversioon
  • Thomas Abbt. Leben und Charakter Alexander Gottlieb Baumgartens. – Thomas Abbts vermischte Werke, neljas osa, Berliin ja Stettin 1780, lk 215–244.
  • Hans Rudolf Schweizer. Ästhetik als Philosophie der sinnlichen Erkenntnis: Eine Interpretation der "Aesthetica" A.G.Baumgartens mit teilweiser Wiedergabe des lateinischen Textes und deutscher Übersetzung, Basel/Stuttgart: Schwabe & Co 1973 (sisaldab ka katkendeid "Esteetikast" ladina originaalis ja saksa tõlkes)
  • Benedetto Croce. Estetica.
  • Ernst Cassirer. Die Philosophie der Aufklärung.
  • L. P. Wessell, Jr. Alexander Baumgarten's contribution to the development of aesthetics. – Journal of Aethetics and Art Criticism, 1972, 30 (3), lk 333–342.
  • M. J. Gregor. Baumgarten's Aesthetica. – Review of Metaphysics, 1983, 37 (2), lk 357–385.